Kuulame kreeklased ära

Neil on mõistlikke mõtteid. Ja kui need paremini töötaksid, siis miks mitte neid arutada. Selle asemel, et nui neljaks nõuda 26%se tööpuudusega ja veerandi oma SKPst kaotanud riigilt aina uusi kärpeid ja aastateks 4,5%se primaarse ülejäägiga riigieelarvet. Viimast pole (väidetavalt ühe põgusa erandiga) ajaloos suutnud ükski demokraatlik riik. Ehk on hoopis see ulme ja soovmõtlemine?

Samuti ei kiirustaks ma kiitma, et euroala on nüüd piisavalt tugev, et Kreekal rahaliidust minna lasta. Kreeka vastuvõtmine oli viga, kuid tegu on tehtud. Kreeka rahaliidust välja kukkumine võib olla veelgi suurem viga, kuna tekitaks rahaliidus uue reaalsuse - eurole üleminek ei oleks enam pöördumatu. Milles seisneks siis veel see põhimõtteline vahe rahaliidu eelkäijaga (ERM), mis üheksakümnendatel aastatel kärinal lõhki läks? Rahaturgudel poleks mingit põhjust mitte minna järgmisena kangutama Portugali või Itaaliat - saaksime veel mõne George Sorose, kes teenis varanduse Briti naela vastu spekuleerides.

Kas on Euroopas aga sellist kaost ja vimma vaja, kui väljast ohustab Venemaa revanšism? On need Kreekale abilaenuks antud 240 miljardit väärt sellist hinda?

Kreeka uus rahandusminister Yanis Varoufakis ütleb keerutamata välja, et on pankrotis riigi rahandusminister. Vaikimisi on seda ju ammu teatud, kuid nii pole olnud viisakas öelda. Samas ei ole Kreeka uus valitsus oma kriitikas abiprogrammi aadressil sugugi üksi - IMF on Kreeka abiprogrammi hinnates möönnud, et erasektori võla võtmine maksumaksja õlule oli viga ning et varasematel valitsustel pole olnud piisavalt poliitilist tahet näiteks maksukogumist parandada. Äsja möönis IMF vigu Iirimaa abiprogrammis. Nobelist Joseph Stiglitz leiab, et kui muu Euroopa Kreeka võlausaldajad – peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa pangad – sellisel moel vastutusest vabastas, siis aidaku ka seda suppi süüa.

Kreekale on osaks langenud maksimaalsed kärped ja minimaalsed reformid, mõlemast halvim, võtab programmiaastad kokku ajalehe Financial Times kolumnist Martin Wolf.

Nii trööstitu seis siiski pole, selgus valimiste eelõhtul Ateenas Kreeka keskpankuritega kohtudes. Kreeka on jõudsalt oma konkurentsivõimet taastanud -  palgad on alanenud 25-30% ning tööturu paindlikkus oluliselt paranenud, eelarve on läbi teinud üüratu korrektsiooni. Ning mullu toibuma hakanud majanduskasv on ehe, veduriks eksport ning üle aastate uuesti elumärki näidanud eratarbimise kasv. Tasapisi hakkab tulemusi andma maksuameti töö digitaliseerimine. Maailmapanga värskeimas äritegevuse lihtsust hindavas riikide võrdluses on Kreeka kerkinud 2010. aasta 109. kohalt 61. kohale. Ent reformid võtavad aega ning kiire korrektsiooni sotsiaalne hind on olnud ränk – siit ka kergendust lubanud vasakradikaalse Syriza valimisvõit. Paremuselt kolmanda tulemuse said Kreeka valimistel fašistid.

Analüütikud, teiste seas omal ajal Eestit mullistuste eest hoiatanud Danske Banki vanemökonomist Lars Christensen, on positiivselt vastu võtnud Kreeka uue valitsuse ettepanekud riigi võlaprobleemiga tegelemiseks. Võla mahakandmise nõudest, mis oli Syriza valimislubadus, on teist nädalat ametis valitsus loobunud. Selle asemel paneb Yanis Varoufakis ette vahetada Kreeka võlakirjad ümber majanduskasvuga seotud võlakirjadega. Sellest võidaksid nii Kreeka kui ka Saksamaa ja teiste euroala riikide maksumaksjad. Kreeka jätkaks võlgade teenindamist, ent enam poleks ohtu, et see riigile üle jõu võiks käia ning Kreeka rahaliidust välja kukutada, seades ohtu Euroopa majanduse ja  finantssüsteemi. Reformidest sihib uus valitsus esmajoones majandust nöörivaid kartelle, korruptsiooni ning maksustamisest kõrvale jäänud jõukamat elanikkonna kihti. Erinevalt Kreeka peavoolu parteidest Syrizal – vähemalt enda sõnul – oligarhidega sidemeid pole.

Kreeka uue valitsuse ettepanekud on Euroopas vastu võetud kus sügava, kus ettevaatliku skepsisega. Valdavalt kõlab hoiak, et antud lubadused ja võetud kohustused tuleb täita. Samas on Kreeka valijad väga selgelt öelnud, et tahavad muutust – ja Euroopa on ometi demokraatlike riikide liit, mitte impeerium, osutab Martin Wolf ja soovitab mõttevahetuseks aega võtta. Tuleval nädalal arutavad Kreeka olukorda erakorralisel kohtumisel euroala rahandusministrid, järgmisel päeval kogunevad Brüsselis Ülemkogule valitsusjuhid, kes samuti Kreekast üle ega ümber ei saa.